Everything

Kui sa kontrollid kõike, siis sul on kõik. Samas, kas kõike on võimalik kontrollida? Ning kuidas omada kõike? Eelnev on ainult kild minu igapäevasest mõtisklusest. Mõtisklused mis tulevad sama kiirelt kui need ka ununevad. Ning saaksin ma vaid koguda kõik mis peas ringi käib ühte purki, oleksin ma just kui Härry Potter. Pikk ja raske elu taga, aga selge ja helge tulevik ees.

Unistused on ja ka jäävad unistusteks

Kineetilist energiat saab muuta potensiaalseks aga kõik millest me unistame või und näeme, selleks ka jääb. Mõte tundub negatiivne - selline on elu. Juhul, kui unistused oleksid reaalseks tehtavad, ei oleks kellegil meist unistusi. Kõik meie soovid oleksid täidetud ning elust tahaksime mitte kui midagi rohkemat. Väga kerge on minul elu ette kujutada ilma unenäguteta, ilma sooviteta, ilma tahtmisteta, sest iga päev mil ma kõnnin tänaval ja näen kas armast paari või reklaami seinal mis ütleb: "Osta nüüd!" tulevad mulle vanad mälestused meelde. Olgu nendeks head või halvad, hingele jääb endiselt kripeldama mõte, et kui miski on olemas, siis tahame midagi muud. Ning see ongi peamine põhjus, miks unistused jäävad unistusteks.

All I want is you to get by

on sõnad laulust, mis mind iseloomustab. Seni ei ole ma jõudnud selguseni, mida ma endalt tahan. Paar kuud tagasi istudes poolteist tundi paberi ees leidsin küll enda elu eesmärgi aga iga minutiga millega ma targemaks saan, muutub samavõrra ka minu suurim eesmärk. Soov leida endale keegi, kellele ma saaksin kõik mured hingelt ära rääkida, ei ole täitunud. See ei ole minu elu eesmärgis kirjas kuigi on väga suur faktor selle ellu jõudmisel. Samas ka, tema leidmine ei tähenda, et ma lihtsalt kasutaksin seda isikut ära, et saavutada enda eesmärk. Vaid tema ongi alus ja lõpp kõigele minu elus. Ning iga sekund mis ma arvutitaga istun ja ekraani vaatan, vähendab minu võimalust suurim eesmärk ellu viia.

Ma olen isik, kes tegutseb tunnete järgi

Olgu nendeks valu, mida tunnen ainult tõsiste traumade korral või armastus, mis on kestnud minu elus kokku 25tundi. Pärast mida see murdus. Aga miks ainult tunnete? Miks mitte materjaalse jõukuse nimel? Selles ei saa kedagi süüdistada. Olen nii sündinud ning seega arvan seda parimaks. Elus edasi minnes muutub minu mõtte maailm ning mõtte loogika. Lõpp staadiumi jõudes peab mul olema kõik arusaadud. Miks ma nii tegin, mis põhjusel Juhan Kaarlit pelgab ning kes ma olen. Mis on minu tähtsus Maal? Kõik peab olema defineeritud just kui sõnaraamatus. Seniks olen ma inimene kes tegutseb tunnete järgi.

Eelneva järgi saab väita, et mina olen isik, kes tegutseb tunnete järgi, kes otsib endale kahte elu võtmekivi mis täidavad suurima eesmärgi ning mina olen isiklus, kellel on, kuid samas ka pole, unistusi. Veider jutt mis kirja panin. Iga sõna on tõsi, kuid kas ka üldmulje minust jäi tõeseks - seda ma ei tea. Ootades kell 4AM algavat kolme tunnist autosõitu, teades, et mind ootab ees elu, ka seljatagune, kus oleks saanud nii palju rohkemat teha, veel paar inimest õnneliku tujuga koju saata. Mõne ehk isegi surmalaviinist päästnud. Kõik need mõtted jäävad mind kripeldama seniks kui olen lõppu jõudnud, aega kus kõik on selge. Nii mineviku teod kui ka tulevik.